Katsikul käimise komme on olnud läbi aegade üks paljudest perekondlikest sündmustest, mis on kandunud tänapäeva ning mida võib seetõttu nimetada ka põliseks traditsiooniks. Seetõttu sel korral vaatamegi pisut lähemalt kuidas vanal ajal seda rõõmsat päeva tähistati. Samuti on selle põhjal võimalus teha vanu kombeid järgivaid katsikukingitusi, mis omaks veidi suuremat tähendust, kui poest kaasa haaratud pehme kaisuloom ja mähkmepakk.
Uue ilmakodaniku elukulg pandi osalt paika juba sündimise päeva ja ajaga. Esmaspäev, kolmapäev ja reede olid eestlastele õnnetud päevad, mistõttu ka uue elu alustamine just neil päevil ei tõotanud head. See eest pühapäeval sündinu oli eriti õnnelik ja seda usutakse tänase päevani. Õnne tõotas ka õhtul sündimine. See eest kohe hommikul ilmavalgust nähes võis tabada sind eluaegne töörügamine, et ots otsaga kokku tulla.
Peale beebi sündi peeti oluliseks mitmete traditsioonide järgimist, et kindlustada tema tubli, edukas ja õnnelik täiskasvanuiga. Üks nendest oli siis ka soolaleivapidu, mida korraldati juba möödunud sajanditel. Pidudega kaasnesid ka kingitused, mis omasid kindlaid sümbolilisi tähendusi:
• Katsikutele ei tohtinud kunagi tühjade kätega minna. Selle kohta oli isegi ütelus, et „viska või kivi nurka, kui muud pole viia“.
• Algselt käisid katsikutel oma küla naised ja just esimese lapse puhul, et jagada uuele emale kasvatuse nõuandeid. Tänapäeval on see ring tublisti laienenud ja eesmärk ei ole õpetuste saamine vaid uue ilmakodaniku tutvustamine. Kuid miks mitte traditsiooni silmas pidades kinkida värskele emale toetavaid ja õpetlikke sõnu ilma liigse pealetükkimiseta?
• Omal kohal oli alati tavapärasest parem ja pidulikum toit, mille tõid just külalised, et värske ema ei peaks söögi tegemisega vaeva nägema ja saaks keskenduda oma pisikesele. Kaasa võeti see alati puust või savist kausi sees ja rätikuga kaetuna. Toit ise oli aga praeguse aja mõistes üsna tavaline – tangupuder, pannkoogid, kook. Kusjuures viimase puhul tuli vahet teha ka kas maiustus viidi poisile või tüdrukule. Kas teadsid, et poisi puhul oleks õige kaasa võtta kringel, tüdruku korral tort?
• Katsikutele oodati esimeste seas noori jõukaid inimesi. Kui esmakülaliste seas olid vanad ja vaesed, tähendas uuele ilmakodanikule samamoodi tulevikus vaesuses virelemist.
• Kurja ja haigused hoiab eemal hõbe. Siit ka hambalusika ehk hõbelusika kinkimise traditsioon. Just hõbedast tehtud lusikas hoiab lapsi tavatoidule üle minnes halbade bakterite eest. Kuid ka teised hõbeehted on alati hinnas olnud, sest kurja silma eest kaitseb last just hõbeasi.
• Ka metallraha kinkimine oli omal kohal. Seda nimetati „hambarahaks“. Selle traditsiooni valguses oleks väga asjakohane kinkida vastsündinule rahakassa, mida külalised saavad täita just omale sobivates vääringutes müntidega.
• Kuni ristimiseni ei jäetud last kunagi üksi. Samuti põles öö läbi tuli kaitseks kõige halva eest. Miks mitte seda traditsiooni järgides teha katsikukingiks mõni kaunis küünal või mahedalt valgustav lamp.
Need olid siis peamise traditsioonid ja uskumused, mida lapse sünni puhul silmas peeti. Vahva oleks taas juurtele lähemale minna ja sarnaseid, mõtte ja sügavama tähendusega kingitusi beebipoistele ja –tüdrukutele viia.
Klassikaline beebiraamat on kindla peale minek.
Praktiline pudipõll on alati hea kingitus noortele vanematele.
Soovime ka meie omalt poolt palju rõõmsaid hetki, uskumatult kauneid mälestusi ja toredat kooskasvamist kõigile praegustele ja tulevastele lapsevanematele!